Minu isiklikul hinnangul on ettevõtjaks olemisel kolm peamist põhjust:

  1. Saan oma aega ise planeerida

Saan ise enda päevaplaani teha, ma ei pea kelleltki küsima luba kui ma tahan minna arsti juurde või näiteks juuksurisse.

Oma aja planeerimise võimalus, ise otsustada, millal ma midagi teen, kui kiiresti ja mis ajaks, on minu puhul olnud suur motivaator. Palgatööl käies oli minu jaoks piinav kui pidid ootama kellaaega, millal tööpäeva lõpp tuli, kuigi töö selleks päevaks oli ammu tehtud. Ülemused kontrollisid ja varem ära minekuks pidid alati midagi välja nuputama- see väsitas vaimu.

Mulle meeldib ise otsustada millal ma midagi teen, kui palju ma midagi teen ja kuidas. Ei meeldi selles osas sõltuda kolmandatest isikutest (ülemustest), kelle järgi peaksin oma tegevusi ja vajadusi kohandama.

  1. saan tegeleda sellega mis meeldib ja teha seda nii nagu mulle meeldib:

Ise plaanin, mida ma teen homme, ülehomme jne. Loomulikult kui on kokkulepped klientidega, siis need on esmatähtsad aga nende järgi teengi oma muud plaanid. Püüan jaotada koormuse nii, et oleksin ka õhtupoole võimeline näiteks teatrisse minema. Koristamine on füüsiline töö ja samuti erinevate energiate liikumine (võõra kodu aura ja energiad ristuvad minu omadega, võib esineda väga väsitavaid kodusid) võib vahel päris ära närvutada. On olnud perioode kus tõesti koju tulles vaatad et ümber ei kuku. Aga igal juhul on füüsiline väsimus parem kui vaimne väsimus.

  1. saan maksta endale palka, mida ma enda arvates väärt olen ja millega ka ära elan.

Püüan maksta elamisväärset tasu nii oma töötajatele kui endale. Kui on raskemad ajad, saan endale mitte maksta, töötajatele pole siiani võlgu jäänud ja ei kavatse seda ka teha. Vastustustunde olemasolu on ettevõtjaks olemise juures hädavajalik. Samuti sõnapidamise oskus. Kokkulepetest kinnipidamine. Ei kujutaks teisti ettegi.

Kindlasti küsite kohe et aga kuhu jääb missioonitunne, tahe midagi ära teha ja ühiskoda panustada: Kirjutan siin oma isiklikest kogemustest ja tunnetest-selles blogis-sellest lähtuvalt võin öelda, et minu põhjused on pragmaatilised ja võiks öelda väga lihtsakoelised, need samad kolm põhjust nagu eespool kirjutasin on esmased põhjused, miks olen ettevõtluses. Missioonitunne on tore asi aga ei too leiba lauale. Kui oleksin sündinud kuldlusikas suus, siis saanuksin ka palju asju missioonitundest teha.

Panustan ühiskonda tagasi niipalju kui ma tunnen, et ma saan panustada.
Olen läbi annetuskeskkonna www.armastanaidata.ee jõukohaste summadega toetanud lapsi, MTÜ Turvakodude kaudu toetanud loomi ja Toidupanka ning üks kord aastas teen suurema annetuse SOS Lastekülale, jõulude ajal.

Mis puutub missioonitundesse riigi ja ühiskonna suhtes, siis ma ei ole nii optimistlik, pigem suhtun sellesse kõigesse, mis meie ümber igapäevaselt toimub-seaduse muudatused, maksutõusud, äriettevõtete kohustusete lisandumine ja muutmine, ettevõtjatesse usaldamtusega suhtumine ja kahtlustused, pidev kontroll- skeptitsismiga. On palju asju mida ma ei mõista ja ausalt öeldes pole ka jaksu süveneda. Ma ei kuulu selle suure seltskonna hulka kes kõik lisaks sajale muule kohustusele tunnevad veel tahet olla ühiskonnas aktiivne. Lisaks on mul tunne et kui sa oled lihtne inimene, siis ei olegi võimalust pääseda niiöelda selle seltskonna hulka, kelle otsustest midagi sõltub. Mina isiklikult ei ole sellega hakkama saanud, kuigi olen proovinud (Reformierakonna liige alates 2010- astusin suure entusiasmiga, lootes Pärnus kuskile jõuda ja linna arengusse panustada-kahjuks ei ole leidnud seda võimalust, kuidas peaksin seda saama teha).

Mulle on oluline, et saan peale tööd tulla koju ja tegeleda oma asjdega, oma perega, oma koeraga, oma sõpradega- need on asjad, millel on suur tähtsus.